User:Kertmann/sandbox

This is the user sandbox of Kertmann. A user sandbox is a subpage of the user's user page. It serves as a testing spot and page development space for the user and is not an encyclopedia article. Create or edit your own sandbox here.

Other sandboxes: Main sandbox | Template sandbox

Finished writing a draft article? Are you ready to request review of it by an experienced editor for possible inclusion in Wikipedia? Submit your draft for review!

Üldine ajalugu

Musketid olid siledaraudsed, suure kaliibriga relvad, mis kasutasid väikese laskeulatusega kerakujulisi kuule. Eestlaadimise puhul oli probleemiks see, et antud kuuli ja püssitoru vahele jäi ruumi, mis lubas kuulil torus loksuda. Selle tagajärjel põrkus kuul tulistades toru sees, mis tegi keeruliseks kuuli lasketrajektoori ennustamise.
Vintpüssid loodi siledaraudsete musketide edasiarendusena ,et nad oleksid täpsemad. 18.sajandi alguses mõistis Inglise matemaatik Benjamin Robins, et pikem kuul suudab edukamalt säilitada oma impulssi ja kineetilist energiat^[1]. Uute eestlaetavate vintpüsside püssirohi rikkus kiiresti püssitoru, mis tegi lahingtegevuses laadimise raskemaks ja aeglasemaks, nende suurem laskekaugus ei olnud ka suur eelis tollases lahingtegevuses, kuna pärast laskmist tekkiv suits kattis koheselt lahinguvälja, mis tegi keeruliseks vaenlase tabamise suure vahemaa pealt. Nendel põhjustel ei jäädud kasutama vintpüsse, kuid neid kasutati edaspidi täpsuslaskurite poolt ja tsiviilkasutuses, näiteks jahinduses.

19.sajand

Napoleoni sõjade ajal loodi Briti armee poolt mitmeid eksperimentaalseid üksusi, mida kutsuti kui „Vintpüssid“ (inglise keeles Rifles), relvastatud Baker vintpüssidega. Antud üksusi kasutati Peninsula sõjas Hispaania ja Portugaliga, kuna need olid efektiivsemad kui tavalised üksused, mis olid relvastatud muskettidega, sest Bakeri relv oli võimeline laskma kaugemale ja täpsemalt. Baker vintpüss on ränilukuga vintpüss, mis loodi 1800.aastal Ezekiel Bakeri poolt. Suurbritannia väed kasutasid relva kuni 1830ndate aastateni.

Minié süsteem

Eestlaadimise suureks puuduseks oli mustuse ja tahma jäämine relva ja selle kinni surumine, kui lükati uut kuuli torusse. Prooviti erinevaid lahendusi, kuid kõige edukamaks kujunes Minie süteem.
Minie süsteem loodi Prantsuse armee kapteni Claude-Étienne Minié poolt, mis põhines koonusekujulisel kuulil, mis oli osaliselt õõnes. Lastes kuuli, antud tühimik paisus ja puudutas võrdselt kõiki toru külgi. Antud lahendus andis kuulile suurema jõu, sest vähem gaasi pääses püssitorust välja, ja kuuli laskekaugus suurenes peaaegu 300 meetrini, eelmise tehnoloogia puhul oli laskekaugus umbes 50 meetrit.
Kooniline kuulikuju tegi ka laadimise kergemaks, mis andis võimaluse kasutada antud lahendust ka lahingutegevuses, asendades siledaraualised musketid ja kerakujulised kuulid^[2]. 19.sajandi jooksul muutus kuul veel väiksemaks ja kergemaks.
Kuulsaim Minié süsteemi vintpüss on 1853.aastal disainitud Pattern Enfield. Minié vintpüss kasutati rohkesti jaapani kodusõjas 19.sajandil, kus neil oli oluline roll kallutamaks tasakaalu Tokugawa vägede vastu.

Tagantlaetav vintpüss

Esimest korda tutvustati tagant laadimist 1836.aastal sakslaste poolt, kes lõid relva Zündnadelzündung. Järgnesid ka prantslaste Tabatière 1857.aastal ja inglaste arvatavasti kõige kuulsam relv, Snider–Enfield. Algeline kamber-luku mehhanism vahetati kiiresti käsilukuga (inglise keeles bolt-action), mis nägi ilmavalgust aastal 1866 ja loodi prantslase Antoine Alphonse Chassepot poolt. Tagantlaadimine oli sõjapidamise üks suurimaid muutusi, sest sellise tehnoloogiaga oli võimalik sooritada laske kiiremini ja laadimiseks ei pidanud seisma, vaid seda oli võimalik teha ka teistes asendites, näiteks kükitades. Madalam asend aitas ka kaasa sihtimisele, kuna kätevärin oli väiksem, ja oli ka väiksem tõenäosus laskuril endal pihta saada.

Salv

Suurimaks muutuseks vintpüsside puhul oli salve kasutamine. Spencer vintpüss oli esimene tagantlaetav käsilukuga relv, mis oli pärast täiustamist võimeline kasutama salve. Disaini täiustati 1860.aastal Christopher Spencer poolt, kui ta tegi salve, mis hoidis seitset kuuli.

20.sajand

Vene-Jaapani sõda aastatel 1904-1905 oli esimene 20.sajandi sõda. Seal oli võimalik näha esimest suurt konflikti, mida lahendati suure laskekiirusega käsilukuga vintpüssidega, mille laskmisel ei eraldunud suurt tahmapilve. Venelaste poolel kasutati 7.62mm kaliibriga Mosin–Naganti, jaapanlastel oli vastu panna Arisaka, mille kaliiber oli 6.5mm. Mõlema relva kuulikiirus oli märgatavalt suurem kui eelmisel sajandil: uute relvade kiirused olid umbes 610 m/s.
Kuna ratsavägi oli väga mobiilne üksus ja neil oli raske manööverdada peaaegu 2m pikkuste relvadega, siis tekkis vajadus lühemate relvade järele.
Teise maailmasõja ajal toimusid suurema osa tulevahetustest alla 300m, mis muutis võimsate vintpüsside kasutamise mõttetuks. See viis sakslased Kurz padruni leiutamiseni ja lõpuks ka automaatrelvani.

Tehnilised aspektid

Vintlõige koosneb spiraalsetest soontes relvarauas, mis panevad laskemoona pöörlema mööda oma pikemat külge. Antud pöörlemine on vajalik stabiilsuse saavutamiseks, mis suurendab ka aerodünaamilist tasakaalu ja täpsust.
Mõned varasemad vintpüssid oli tehtud stiilis, mis on inglisekeelses kirjanduses twisted polygonal bore. Whitworth’i vintpüss oli esimene selle tüübi relv, mis täpsuse saavutamiseks pani kuuli pöörlema. Selliste relvade kuulid olid tehtud selliselt, et kuul jääks süvenditesse kinni ja tänu sellele hakkaks torust väljudes keerlema. Sellistel relvadel oli reeglina suur kaliiber, mis ei hoidunud kuuli kindlalt torus kinni. Kasutati veel erinevaid disaine, kuid need olid ohtlikud ja vigastasid nii relva kui ka laskjat.
Kui kuul liigub torus, siis ta siseneb toru soonde ja edasi liikudes soojeneb, mis muudab relvaraua väga soojaks ja ka tegelikult kahjustab seda. Selle tagajärjel on näiteks kuulipildujatel loodud vahetatavad torud ja algselt oli raudadel vesijahutus. Erinevalt vanematest vintpüssidest, on kaasaegsed relvad kulumiskindlamad, taludes kuni tuhandete laskmiste tegemist.
Vintlõike kirjeldamiseks kasutatakse terminit twist rate^[3], mis näitab kui palju kui suure vahemaa läbib kuul, enne kui ta jõuab sooritada ühte täispööret. Mida väiksem on vahemaa ühe pöörde tegemisel, seda suurem on kuuli pöörlemiskiirus. On olemas ka relvi, mille twist rate suureneb, kui kuul liigub torus edasi.
Kuuli pikkus, laius ja kuju määravad, milline peab olema twist rate, et kuul oleks stabiilne.
^[4]

Laskekiirus

Vintpüssid olid algselt eestlaetavad ja võimelised tulistama ühe lasu. 18.sajandil loodi tagantlaetavad relvad, aga defektid tootmisel ja raskused valmistada gaasikindlat tihendit hoidsid ära selle leviku massidesse. 19.sajandi jooksul mõteldi välja erinevaid laadimisviise, mis suurendasid relvade laskekaugust ja muutsid kogu laadimisprotsessi lihtsamaks. Gaasikindla tihendi probleemi lahendas messingu kasutusele võtt, mis laskmisel paisus ja suutis ära täita erinevad praod, kust gaas oleks läbi pääsenud, lastes rõhul torus tõusta kõrgele. 19.sajandi lõpus tuli geniaalse disainiga välja Paul Mauser^[5], kes leiutas usaldusväärse viie padruniga salve, mis sai ka standardiks teise maailmasõja jooksul ja ka pärast seda.

Laskekaugus

Vintpüsside kasutusele võtt musketide asemel suurendas märgatavalt laskekaugust ja sellelt kauguselt tehtava lasku täpsust. Pärast Minié süsteemi üle võtmist, kujunes vintpüss relvaks, millega oli võimalik tagada täpne lõõgijõud suurelt vahemaalt. Viimaste kümnendite jooksul on arendatud erinevaid relvi, mis oma suure kaliibriga on võimelised tabama oma sihtmärki väga suure vahemaa tagant, tehes ka väga suurt kahju. Kaliibri suurused jäävad 12.7mm ja 20 mm vahele, näiteks relv US Barrett M82A1. Antud relv on võimeline kahjustama sidetehnikat, sõidukeid, lennukeid ja muud sõjatehnikat. M82A1 efektiivne laskekaugus on 1800 m, kuid on kinnitatud tabamus 2430 m, mis saadi aastal 2002 operatsioonil Anakonda Afganistanis.^[6]
Kõige kaugemalt kinnitatud tabamus on Briti armee relvaga L115A3, mis tabas kahte Talibani võitlejat 2470 meetri kauguselt^[7], kuigi relva efektiivseks laskekauguseks on märgitud 1259 meetrit.

Kaliiber

Relvade puhul saab kasutada erineva suurusega kaliibreid, alates .17 kuni .80 kaliibriga, mida kasutatakse tankitõrjes. Termin kaliiber viitab kuuli laiusele ja armeed on aegade algusest üritanud leida kaliibri suurust, mis oleks kõige surmavam ja täpsem. Kaliibri suurused on koos vintpüssi arenguga koos muutunud, kui musketid kasutasid .50 ja .59 kaliibrit, kuid esimeses maailmasõjas kasutasid enamikud vintpüssid .30 kaliibrit.
Uuringud teise maailmasõja ajal ja pärast seda kinnitavad, et enamik tulevahetusi toimus vahemikus 100-300 meetrit, mis tähendab seda, et vintpüssid ei ole selleks otstarbekad, kuna on suured ja alglased. See pani aluse automaatide leiutamisele, mis olid suurepärased relvad lahinguks lühikestel vahemaadel. Sõdruid olid võimelised kandma rohkem moona, relvadel oli väiksem tagasilöök ja suurem salve suurus.

Vaata ka

Viited

^ [1] The How and Why of Long Shots and Straight Shots. April 1860.
^ [2] Rifle History. http://www.globalsecurity.org/.
^ [3] How to Pair Barrel Twist Rates with Bullets.Guns&Ammo.
^ [4] Hunting Modern South Africa with Powder and Ball. 2015.
^ [5] Mauser Rifles and Pistols. 1958.
^ [6] We were abandoned. Juuni 2006.
^ [7] The super sniper: Hero picks off two Taliban from a mile and a half away. 2010.

[:1-1] [1] The How and Why of Long Shots and Straight Shots. April 1860.

[:2-2] [2] Rifle History. http://www.globalsecurity.org/.

[:5-3] [3] How to Pair Barrel Twist Rates with Bullets.Guns&Ammo.

[:0-4] [4] Hunting Modern South Africa with Powder and Ball. 2015.

[:6-5] [5] Mauser Rifles and Pistols. 1958.

[:3-6] [6] We were abandoned. Juuni 2006.

[:4-7] [7] The super sniper: Hero picks off two Taliban from a mile and a half away. 2010.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]