User:Kapott
1944 aastal küüditati mu vanaema. Tema "kuritegudeks" olid ajakirjanikuna töötamine Eesti Kriminaalpolitseis ja pärijaks olemine rikkale kingatöösturile Tartus. Ema pere naases 70ndatel.
Mu vanemad kohtusid näitlemisringis, kui õppisid Tallinna Tehnikaülikoolis inseneriteadust. Mina sündisin juulis 1980. Sel ajal oli mu isa teadlane Küberneetika Instituudis. Ta kasvatas ka kartuleid ja müüs neid Peterburi turul. Isa talu oli olnud perekonnas sadu aastaid.
Isa jälgedes pani ta mind 7-aastaselt judosse. Veetes aega temaga, kui ta jutlustas HTTP-st ja CGI-st, kirjutasin ma umbes samal ajal C keeles oma esimese ping-pongi mängu.
90ndate kaose ja anarhia, kui mu isa otsustas käivitada oma idufirma, polnud just viljakas pinnas juhtimis- ja kontrollitarkvarale. Ta veetis palju aega Venemaal, moderniseerides nende radarite süsteeme. Samal ajal kiusati mind Pelgulinna Gümnaasiumis kõvasti. Mõned vanemad, maha jäänud kutid olid eriti vastikud. Õpetajaid peksti, tüdrukuid vägistati, ja mina topiti peadpidi WC-potti samal aastal, kui Nõukogude Liit kokku varises. Ma ei ole kunagi kellelegi alla andnud.
Aasta varem olin liitunud poksiklubiga, taas isa jälgedes. Oli see õnn või saatus, aga sel ajal elas mu nõbu koos kurikuulsa gangsteriga. Tema jõhker külastus jättis kogu kooli šokiseisundisse ja kiusatu sai ise kiusajaks. Tol ajal tahtsid kõik gangsteriks saada. Minu ja isa vahelised tülid muutusid nii räigeks, et ma lahkusin kodust ja kolisin vanaema juurde elama. Elasime suures vaesuses, aga armastasin teda väga.
90ndate teine pool oli nii veider, et sellest saaks kirjutada mitu raamatut. Õnneks sai mõistus võitu ja hoolimata sellest, et läksin läbi kuue erineva keskkooli, lõpetasin matemaatika diplomiga ja alustasin uut aastatuhandet eelmainitud ülikoolis.
2002 aastal lõppes žongleerimine narkootikumide, varastatud kauba, ülikooli ja kuue tarkvaraarendaja juhtimine ränga läbipõlemisega. Nii rängalt, et ma lihtsalt läksin maailma avastama, hääletades nagu Huckleberry Finn. Veetsin kolm kuud Sintras lühilauda õppides ja veel kolm kuud Ankaras, kogudes julgust, et hüpata üle piiri Iraaki, pärast seda kui nad mulle viisat ei andnud. Olin kinnisideeks seadnud, et uurida, mis oli 9/11 taga. Neist seiklustest Iraanis, Süürias, Jordaanias ja Iisraelis võiks teise raamatu kirjutada.
2006 aastal, kui töötasin Londonis, suri mu vanaema. Ma otsustasin, et Nõukogude sõjakangelase monument seisab liiga lähedal küüditatute mälestusmärgile. See oli äärmiselt delikaatne ja valus teema nii eestlastele kui ka venelastele. Valitsus, parlament, president ja õiguskaitseorganid olid minu vastu, kuid rahva toetusega me võitsime.
Seda öeldes, ma ei ole rahvuslane per se. Poliitilisel spektril kaldun pigem paremale. Kuid minu jaoks tähendab “fasces” sõpru ja perekonda, mitte rahvuse erilisust. Ma usun Karmasse ja Liblikaefekti – olen omamoodi kristlane Iluvatarist. Ma ei näe suurt vahet erinevate mütoloogiate vahel, kui need soodustavad ilu ja harmooniat.
Minu parima teadmise järgi ei ole mul isiklikult juudi juuri, kuid meie peres on palju juudi verd ja meil on palju juudi sõpru.